Kunstiline eneseväljendus on lastele loomuomane eneseväljenduse viis.
Märkide ja sümbolite abil, olgu nendeks siis tugeva pliiatsijoonega tehtud siksakid, mis võivad näida teravate hammastena, või suur, rõõmsate silmadega kollane päike, edastavad lapsed oma kogemusi olulistest suhetest, tegevustest, huvidest, väärtustest ning seni kogutud ja kogetud teadmistest.
Kunstiteraapias „kõnelevad” terapeudi jaoks lapse loomingulise käitumise jälgimine, kunstitöö vormilised küljed ja lapse reageeringud ning mõtted oma tööst rääkimisel.
Nii muutub nähtavaks lapse:
◆ üldine vaimse arengu tase, mille kohta annavad teavet joonistuse sellised ealised iseärasused nagu pildi ülesehitus, sisu, vormid, värvid, kujundid ja nende detailid ning pildi ideestik
◆ kognitiivne areng, mille kohta annavad teavet lapse keskendumisvõime, mälu ja mõtlemisprotsessid ning võime oma tegutsemist kontrollida
◆ emotsionaalne areng ehk lapse suutlikkus iseseisvalt või terapeudi abiga oma tundeid korrastada, väljendada ja nimetada
◆ sotsiaalsed oskused, mis väljenduvad lapse ja tema kunstitöö ning lapse ja terapeudi vastastikuses suhtes ja suhtluses
◆ motoorika areng, mis väljendub kunstivahendite ja erinevate materjalide käsitlemise suutlikkuses ja pildi vormilistes aspektides
◆ lapse suhtumine iseendasse ja talle olulistesse inimestesse ning igapäevaelu sündmuste tajumine
Ratnik, M (2019). Kunstiteraapia annab lapsele võimaluse väljendada end turvalisel viisil. Ajakiri Sotsiaaltöö, 3, 97−101.
________________________________________________________
________________________________________________________
______