Loovteraapia suundade viis ühist põhitegurit:
1) hedonism ehk naudingu ja mängu kunst, selle suunatus meeleolule, tunnetele ja hoiakutele. Isiku kogemus „loovast lustimisest“ loob võimaluse paindlikkuseks oma mõttemustrites, toetab terapeutilist suhet, tugevdab ühtekuuluvustunnet grupis;
2) esteetilisus ehk ilu ja eheduse kunst, võimalus terviklikkuse loomiseks. Ilu kui aus ja ehe eneseväljendus, tõelise mina näitamine ja jagamine, mis soodustab keha ja vaimu ühtsust,terviklik olemist;
3) mitteverbaalne tähenduse leidmine ehk kunst võimaldab suhelda sümbolite kaudu, mõista, väljendada ja jagada nii tuntud kui tundmatut;
4) tugi üleminekult ehk kunst kui turvatsoon muutuse protsessis. Loov eneseväljendus aitab hoida kontrolli toimuva üle. Kunstitöö või loovprotsessiga seotud rituaalsus on ühendava iseloomuga, pakkudes turvalist lähtepunkti ja struktuuri edasiliikumiseks;
5) produktiivsus (töö ja armastus) ehk kunst kui vastupidavuse ja enesetõhususe esiletooja, saavustusvajaduse täitja.
Koch, S. C. (2017). Arts and health: Active factors and a theory framework of embodied aesthetics. The Arts in Psychotherapy, 54, 85–91. http://dx.doi.org/10.1016/j.aip.2017.02.002
Kui räägime digikunstiteraapiast ehk digimeetodist kunstiteraapias, siis räägime tegevustest, mis kasutavad loominguliseks tegevuseks kas arvutit ja arvutiprogramme või teisi tehnoloogilisi vahendeid/seadmeid (mobiiltelefon, tahvelarvuti)
Ka video, animatsioonide, digitaalsete joonistuste, digitaalset maalimise, kollaažide loomise, digifotograafia ja liitreaalsuse tarkvara kasutamine kunstiteraapias kuuluvad digimeetodite hulka.
Kunstiteraepudid on väljendanud kahtlust selles osas, et „suhe“ arvutiekraani või tahvelarvutiga võib mõjuda teraapiale kahjustavalt muutes terapeutilise suhte dünaamikat.
Choe (2014) toob välja taktiilsuse vähesuse, füüsilise kunstitöö puudumise (kuni väljaprintimiseni), lõhna ja tekstuuri puudumise, võimalikud tehnilised probleemid, sõltuvuse tekitamise (osadele), „lõuendi“ piiratud suuruse, vähese kontrolli väikeste detailide üle, ebasobivuse jõuliseks eneseväljenduseks (klient võib karta nt eset kahjustada), kunstitöö kerge kustutamisvõimaluse.
Choe (2014) toob digimeetodi juures välja võimalust võtta tagasi valesti läinud asju, lihtsust, vähest ruumivajadust (ka kunstitöid ei pea säilitama), kergesti teisaldatavust, puhtust ja väiksemat koristusaega, funktsioonide/valikute mitmekülgsust idee teostamisel, interaktiivsust, erinevate tehnikate integreerimise võimalust, väiksemat rahalist väljaminekut (võrreldes traditsiooniliste kunstimaterjalidega).
Choe, S. N. (2014). An exploration of the qualities and features of apps for art therapy. The Arts in Psychotherapy, 41(2), 145–154. https://doi.org/10.1016/j.aip.2014.01.002
Malchiodi (2018) näeb digimeetodist abi nendele klientidele, kes ei suuda traditsioonilisi kunstivahendeid kasutada või kellele need on ebamugavad.
Malchiodi, C. (2018). Introduction to art therapy and digital technology. In C. Malchiodi (Ed.), Art therapy and digital technology (pp. 21–39). Jessica Kingsley Publishers.
Garner (2017) toob välja digimeetodiga seotud kahtlusi. Näiteks arvutiga tehtud pildi autentsus ehk kui palju on selles kliendi enda loomingut, kui vaid näpuvajutusega on võimalik rahulduspakkuvaid tulemusi saavutada.
Garner, R. (Ed.). (2017). Digital art therapy.Jessica Kingsley Publishers.
Salles koos kaasautoritega (2020) toovad piiranguna välja ka digimeetodite puhul seadmete maksumuse ning vajaduse pakkuda sellekohaseid koolitusi terapeutidele, kes ei pruugi uuemate tehnoloogiatega kursis olla.
Salles, J., Charras, M., & Schmitt, L. (2020). Outils numériques en psychiatrie et art-thérapie, quels points de rencontre possibles?/Digital tools in psychiatry and art-therapy, which possible meeting points? Annales Médico-psychologiques, revue psychiatrique, 178(1), 43–47. https://doi.org/10.1016/j.amp.2019.11.009
Shaw (2020) toob välja, et digitaalses kunstiteraapias on kunstiteraapiale iseloomuliku terapeutilise suhte ja mängulisuse säilitamine väljakutseks, kuna distants ja tehnoloogia tulevad vahele.
Kuid hästi valitud digitaalsete keskkondade ja töövahendid võivad anda teraapiale ka rohkelt lisavõimalusi.
Shaw (2020) kirjutab, et hästi valitud digitaalsete keskkondade ja töövahendite abil saab kunstiteraapia aluseks olev kolmiksuhe (klient-kunstitöö-terapeut) rohkelt lisavõimalusi.
Lucy Shaw, 2020, Don’t look!’ An online art therapy group for adolescents with Anorexia Nervosa https://www.tandfonline.com/doi/full/10.1080/17454832.2020.1845757
2011 a kirjutab Kapitan, et infotehnoloogia võimalustega kaasa liikumine on paratamatult vajalik ka kunstiteraapias ja hoiatab, et uusi tehnoloogiaid ignoreerides, muutub valdkond anakronistlikus.
Lynn Kapitan PhD, 2011. Will Art Therapy Cross the Digital Culture Divide? To link to this article:https://doi.org/10.1080/07421656.2007.10129591
2021 kirjutab Snyder, et on aeg kohandada digitaalsed vahendid kunstiteraapia protsesside ja praktikatega. See valdkond on ikka alles lapsekingades ja siia on võimalik palju uudsust sisse tuua.
Snyder (2021) toob välja, et digitaalsed töövahendid on käepärased nt oma loomingu ümber vormistamiseks ja mõtestamiseks ilma erilise ajakuluta.
Läbi uute digitaalsete võimaluste ja vastavate rituaalide loomise on võimalik kujundada sujuv protsess ja nö. maagiline ring, (‘magic circle’) mis muudaks ekraanid positiivse muutuse toojateks.
Kathryn Snyder , 2021, The digital art therapy frame: creating a ‘magic circle’ in teletherapy,https://www.tandfonline.com/doi/abs/10.1080/17454832.2020.1871389?journalCode=rart2
Power et al. (2021) kirjutavad, et digikunstiteraapia võimaldab laiemat juurdepääsu teraapiateenustele ja autonoomiat.
N. Power , R. Dolby & D. Thorne (2021): ‘Reflecting or frozen?’ The impact of Covid-19 on art therapists working with people with a learning disability, International Journal of Art Therapy, DOI: 10.1080/17454832.2020.1871388
"Digitehnoloogia kasutuselevõttu ühiskonnas on sageli võrreldud tööstusrevolutsiooni tehnilise läbimurdega ....
See on tulnud, et mõjutada teadmiste ja informatsiooni kaudu kõiki meie elu aspekte.
Meie loome digitaalsust ja digitaalsus loob meid – nii sünnib digikultuur." (Cardon, 2020)
Videomontaažide tegemine, fotoalbumite animeerimine ja subtiteerimine, iseenda filmimine - need amatöörlikeks nimetatud praktikad on väga mitmekesised ja annavad tunnistust kultuurilisest muutusest, mida iseloomustab kasvav huvi loovate tegevuste vastu ja see, et inimene ei soovi enam lihtalt tarbida, vaid ka osaleda kultuuriloomes (Cardon, 2020).
“Digitaalsed ruumid pulbitsevad jätkuvalt originaalsetest, uuenduslikest, kummalistest ja nutikatest võimalustest. Me kasutame veebi kaugelt alla selle potentsiaali….
Lisaks uutele sotsiaalsuse ja identiteedi vormidele on teine digitaasete sotsiaalvõrgustike tekitatud oluline uuendus internetikasutajate suurenenud loovus.
Digitaalsete tööriistade levikuga on kaasnenud üksikisikute loominguliste praktikate kasv.” (Cardon, 2020)
Cardon, Dominique, 2020, Digikultuur, Tallinna Ülikooli kirjastus
Credits:
Created with images by ulleo - "watercolor colour art" • eluela31 - "art multicoloured to dye" • ArtTower - "architecture interior design"